Info- ja võrguühiskond

Arvustus raportile "Challenges of The Global Information Society" (Pekka Himanen, 2004).

Selle nädala ülesandeks oli lugeda läbi Pekka Himaneni 2004. aasta raporti Soome Parlamendile ning kirjutada sellele arvustus, kus pidi analüüsima, mis on tuleviku vaatepunktist artiklis väljapakutust tänapäevaga täppi läinud ja mis mitte.  Selles raportis on käsitletud erinevad (info)ühiskonna puudutavad teemad, mis on vägagi aktuaalsed ja relevantsed ka tänapäeval ning sellest räägin lähemalt.

Selles raportis on välja toodud erinevad väljakutsed, millega võib infoühiskond praegu ja tulevikus kokku puutuda. Väga ilusti on kirjeldatud ka tänapäeva probleemid, millega tuleb rohkem tegeleda infoühiskonna  jätkusuutlikuks arenguks. Vaatamata sellele, et raport oli nii laialdase teema jaoks suhteliselt lühike, seal oli kompaktselt ja sisukalt kirja pandud kõik, mis on inimkonna jaoks oluline ning millele tuleb erilist tähelepanu pöörata. Põhimõtteliselt autor on kirjeldanud ideaalset maailma, kuidas võiks kõik toimida, et kõigile oleks hea elada. Olen selles osas autoriga päri, tõepoolest paremas suunas tuleb liikuda ja areneda ka tänapäeval, kuid kahjuks mitte kõik eesmärgid on nii lihtsalt saavutatavad erinevatel põhjustel.  

Raportis autor rõhutab, et mõiste ”infoühiskond” tähendab eelkõige ”loomingulist ühiskonda”, mis põhineb interaktsioonil ehk suhtlusel, mitte uutel tehnoloogiatel. Nimelt, infoühiskonna punaseks lipuks on innovatsioon, mis aitab meie reaalsuse vankrit eest vedada. Himanen oli kirjutanud kasvavatest maailmatrendidest, mis käivad koos infoühiskonna arenemisega. Need ka tänapäeval on asjakohased, sest igapäevaselt võib kuulda uudistest ja näha tavaelus vaesuse ja migratsiooni, töötuse ja heaolu, tehnoloogiate arengu ja ühiskonna vananemisega seotud probleemidest, mis ei kao ära kuni sellele ei rakendata uut lähenemist ja reaalset tegevust olukorra parendamiseks. Tasub märkida, et selle juures on oluline roll nii riigil, kui ka erasektoril, ning igaühe panus on tähtis terve ühiskonna loomiseks.

Raportis oli väga huvitav võrdlus võimalike infoühiskonna mudelite arengust geograafilisest perspektiivist. Autor toob välja 3 mudelit: Silicon Valley mudel sarnaneb USA ühiskonna mudeliga, kus kõik põhineb kõrgetes hindades, teisisõnu rikastel inimestel on kõik ning vaestel pole mitte midagi, ning üldjuhul ainukeseks võimaluseks ellu jääda on kriminaalne tegevus; Singapuri mudel põhineb maksukonkurentsil, kus võideldakse madalamate maksumäärade üle, selle süsteemiga sarnaneb Hiina; Soome mudel on heaoluühiskonna ja infoühiskonna kombinatsioon. Näiteks Eesti sobib ilusti Soome mudeli kirjelduse alla, kuna praeguseks Eesti on e-riik, kus innovatsioon ja arendus ei ole võõrad sõnad ning inimeste õigused ja heaolu on olulisel kohal. Himanen on kirjeldanud iga mudeli plussid ja miinused, ning järeldas, et kõikide puhul on veel arenguruumi.  

Erilist tunnet mul tekitas peatükk sotsiaalsete arengute võtmekontseptsioonidest. Himaneni sõnul riik ei pea keskenduma majanduse arenguks konkreetsetele valdkondadele, kuid tõi välja kõige tugevamad suunad: kultuuriline sektor (muusika, televisioon, filmid, arvutimängud jne), heaolu sektor (innovatsioonidel põhinev ühiskond, kus  tuleks arendada bio- ja gerontehnoloogiat) ja lisaks ka IT sektor. Oma kogemusele tuginedes saan tõepoolest öelda, et need suunad ongi kõige ”rahatoovamad”, sest näiteks kunstlikult kasvatatud  siseorganite hinnad, Google ja Microsoft, filmide ja jalgpallimängude eelarved, kõik see maksab meeletult palju raha ning lõpuks teenitakse kordades rohkem. Tänapäeva ühiskond on nii kujunenud, et meelelahutus, tervis ja IT lahendused ongi peamisteks prioriteetideks inimese heaolu jaoks. Ehk siinkohal Himaneni ennustused on paika pidanud.

Lisaks Himanen on märkinud, et infoühiskonda iseloomustab loomingulisus kõikides majandussektorites. Olulisele kohale ta on pannud suhtluse loomingulisust, sest suhtlusel põhinev töö suurendab produktiivsust, tõstab töö kvaliteeti, ning kui sellele veel lisada innovatsiooni, siis see muutub võimsaks tööriistaks. Siinjuures on tähtsal kohal töö maksustamine, kuna see toob töösse rohkem loomingut ning motiveerib teha tööd paremini.  Autor pakkus välja huvitavat mõtet selle kohta, et töö tegelikult võiks olla midagi enamat, kui puhas kohustus, selle taga peab olema suur huvi ja kirg. Inimesed, kes teevad oma tööd nautides ja sisemise tahtega, on energilisemad, loomingulisemad, neil on rohkem võimalust realiseerida oma potentsiaali ja suurendada oma produktiivsust.

Raportis oli mainitud ka tööaja paindlikkusest, autori sõnul see tagab paremat mentaalset, sotsiaalset ja füüsilist tervist. Tänapäeval töö tekitab inimestel palju stressi, millega kaasnevad erinevad negatiivsed aspektid, nagu unehäired, süda- ja kõhuhaigused, ärrituvus jne. Lisaks pikad tööpäevad võivad kahju tuua ka sotsiaalsele elule, kui ei leia piisavalt aega oma abikaasa, laste, sõprade ja sportimise jaoks. Tegelikult praegu paindlik tööaeg on ühiskonnas aktsepteeritav praktika ja paljud ettevõtted juba rakendavad sellist töö strateegiat, kuid mitte kõikide töökohtade puhul see on võimalik. Arvutiga töötavatel inimestel on näiteks võimalus teha kaugtööd, samas Eestis ülekoormatud arstid ja ehitajad ei saa endale seda lubada, tihti isegi haigus ei ole vabandus.

Kokkuvõtteks võin öelda, et Himanen päris paljude asjadega läks täppi oma ennustustes. Tema poolt pakutud trendid ka tänapäeval ei kaotanud oma aktuaalsust. Samas artikli analüüsides võib kindlalt väita, et meil on palju arenguruumi, kuhu peab püüdlema. Tähtis on see, et me liigume õiges suunas, kuigi raske ette kujutada, et raportis kirjeldatud maailm kunagi saavutatakse. Päris palju takistusi on ees, mis tunduvad ületamatuteks, ning tohutu palju põhjusi, sealhulgas poliitilised, teaduslikud, tehnoloogilised ja sotsiaalsed, miks ideaalse maailmani on raske jõuda.