Arvutid ja paragrahvidː juriidika arvutimaailmas

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamat “The Case for Copyright Reform” on pühendatud autoriõiguste probleemile, nimelt autoriõigusele endale nagu probleemile, mis takistab edasist kultuuri ja tehnoloogiate arengut. Autoriõiguse  instituut on siiani arenenud ainult ühes suunas, mille eesmärk oligi tugevdada ja laiendada monopooliat. Praegusel kujul autoriõigus on kaotanud oma efektiivsust ning looja jaoks suhteliselt kasulikust omadusest muutus see suureks takistuseks kultuuriarengu jaoks üleüldse. Rick Falkvinge ja Christian Engström on oma raamatus pakunud mõned lahendused probleemile. Nende eesmärk pole autoriõigust ära kaotada, vaid lihtsalt natuke kohandada, et see muutuks kaasaegsemaks. Aga vaatame neid pakutavaid lahendusi lähemalt.

1. Moraalsed õigused ei muutu

Selles osas olen raamatu autoritega täiesti nõus. Peab ikkagist au ja kiitust andma neile, kes on hea asja loonud ja oma hinge ja aega teosele pühendanud. Oma asja kangelasi peab tundma ja tunnustama, muidu midagi ei motiveeri lõpuks inimesi teha avastusi, luua uusi lahendusi ja liikuda parema maailma suunas.

2. Piiranguteta mitteäriline jagamine

Kunstlikult loodud enne-interneti-ajastul autoriõiguse kontseptsioon on infoajastul ületamatu takistus kultuuri  ja tehnoloogiate edasiseks arenguks, ning see omakorda aina rohkem muutub probleemide tekkimise põhjuseks paljude viisakate interneti kasutajate jaoks. Mitteärilistes eesmärkides minu arust võib küll faile jagada, ega selles polegi midagi halba. Sellise jagamise tulemusel muutuvadki teosed ja selle autorid populaarseks, ehk selles ka oma võlu olemas. Autorid mainivad oma raamatus, et juriidilise keelu rakendamine mittekommertslike failide vahetusele ilma, et see rikuks inimeste vundamentaalseid õigusi pole võimalik. Tegelikult nii ongi, riik ei saagi sellistes mastaapides jälgida kodanike erasuhtlused, sest see on samamoodi õiguse privaatelule rikkumine. Ja kui üks hetk saavad, siis leidub selle kasutamiseks ka muu eesmärk. Ja selle jagamisega keegi mitte midagi ei saa teha. Kaasaegne seadusandlus autoriõiguse valdkonnas ei soodusta ühiskonna huvide bilanssi tekkimist ja lootusetult jäi juba ammu ajast maha, tehes miljonitest kodanikest potentsiaalseid kuritegijaid. Ja kui asi karmimaks edasi läheb, siis homme nimetataksegi meid, tavalisi kasutajaid, kuritegijateks .

3. Autoriõiguste perioodi lühendamine

Praegused autoriõiguste perioodid 70 aastat peale autori surma on tõepoolest absurdsed. Muidugi looja võib öelda, et äkki tema toodetud asjad on tõesti pikalt jäävad nii populaarseks ja aktuaalseks, et see toob talle ka peale surma 70 aastat meeletult palju raha, kuid autorite pakutud 20 aastat on piisavalt pikk periood, et teenida eluks ajaks ja korjata oma töö vilju ka pärast autoriõiguste kehtimist. Ei ole vajadust maksta kellelegi selle eest, et tehniline progress teeb maailma paremaks. Ning kui tegemist on tõesti väärtuslikku teosega, siis selle avalikku omandisse laskmine tõstab selle väärtust veel rohkem tänu toodud „kasulikkusele“ üldsuse jaoks.

4. Registreerimine 5 aasta pärast

Olen arvamusel, et intellektuaalomandi tuleb kaitsta. Ning raamatu autorite ettepanek seda registreerida 5 aasta pärast on täiesti mõistlik. Kui pead südamelähedast lapsukest ikka veel omaks, ole hea, registreeri, et pärast keegi juhuslikult ei teeniks sinu intellektuaalomandi pealt suurt saaki :D

5. Vaba sampling

See on see koht, kus tõesti toimub looming. Kui on vähegi  võimalus kellegi teost natuke muuta, teha kaasaegsemaks, huvitavamaks jne, siis enamasti inimesed ei jäta seda võimalust kasutamata, eriti kunstis. Tegelikult selleks on ka vaja piisavalt talenti, et vana teos saaks uue nägu, ja muutuks populaarsemaks ja aktuaalsemaks juba uuel ajal. Kui seda keelata, siis sellises ühiskonnas ka sõnavabadus on tühi ja mõttetu, ainuke mis jääb ongi autoriõiguse monopooliat kaelale riputada.

6. DRM-i keelamine

DRM tähendab digitaalõiguste kaitsmist ning seda terminit rakendatakse nende meetodite kirjeldamiseks, mis piiravad tarbijate kasutamis- ja kopeerimisõiguse, isegi kui neil on selleks õigus. Nende kasutamisel pole kasu ega mõtet, kuna suurfirmad  loovad endale ise sobilike digitaalõigusi. Kõiksugu DRM-ide kasutamine ei tohiks olla legaalne, kuna see nõuab kasutajatelt palju pingutusi toodete kasutamisel. Siinkohal võib öelda, et piraatludega tuleb võidelda veidi teistmoodi – pole vaja ju teha piraatide elu keerulisemaks, vaid legaalsete kasutajate elu paremaks, pakkudes kvaliteetsemat toodet kui piraatidel.