IT proff ...?

Selle nädala teemaks on kirjutada lühike kokkuvõtlik iseloomustus IT profi kohta Eestis aastal 2017 temale vajalikest eeldustest, omadustest ja oskustest. Milline on IT professionaal? Kas talle on omased konkreetsed tunnused või hoopis asi on pühendumuses? IT proff pole tänapäeval ainuüksi IT haridusega või suur huviline progemise vastu inimene. Ta on eelkõige segu paljudest tähtsadest omadustest, avatud mõtlemisega inimene. IT valdkond on väga lai ja igaüks soovi korral võib leida endale sobiva tegevuse lähtudes oma iseloomult, ambitsioonidest, teo tahest ja motivatsioonist. Kõik need inimesed võivad olla absoluutselt erinevad, kuid IT valdkonna tõelisi profesionaale minu meelest ühendavad allpool kirjeldatud omadused ja pritsiibid.

Elukestev õppimine. Mitte ükski valdkond ei muutu nii kiiresti nagu infotehnoloogiad. Iga 2-3 aasta järele ilmub midagi tõepoolest tähtsat, mis võib oluliselt muuta arenduse maastiku ja tööandjate nõudeid. Tänapäeval tehnoloogiad surevad välja sama kiiresti kui tulevad ilmale. IT sertifikaadid kiirestu muutuvad kehtetuiks ja kaotavad oma aktuaalsust. Seega iga tõeline IT proff peab ajaga sammu pidama ennast arenedes ja täiendades.

Keeleõpe. Kindlasti profi töökeeleks on peamiselt inglise keel. Kogu IT maailm on ehitatud inglise keele baasil. Lisaks inglise keele teadmisega profesionaalil on alati kergem liikuda kärjaariredelil ja ennast proovile panna ka rahvusvahelisel areenil, kust hiljem ta saab omandatud teadmisi ja oskusi rakendada oma põhitöökohal.

Peab teadma põhialuseid. Kuna IT inimesed arendavad programme konkreetse ”raua” jaoks, siisenne kui midagi progema, peab teadma, mis see seade endast välja kujuneb. Riistvara ehitus ja struktuur peab eelkõige olema selge, lisaks ka algoritmide keerukust peab ka alati uurima, et teada juba aegsasti, kui effektiivselt see hakkab toimima ja kui üldse hakkab. Ning pole lootustki, et ”pärast” saab see sama algoritm ümber kirjutatud õigesti. ”Pärast” enam ei tulegi.

Paneb enda jaoks eesmärgid paika ja saavutab neid. Tõeline professionaal ei pea  ”voolama” olukorraga koos, vastupidi, ta peab hästi mõitma, mida ta tahab ja mis perspektiivid on ees. Vastasel juhul ta on lihtsalt tööriist, kes viib teiste ideed ellu. Siinkohal on oluline ennast kuulda ja aru saada oma sisemisest motivatsioonist, mis tegelikult võib määrata su karjääri tulevikus. Kõik püstitatud eesmärgid võiksid olla konkreetsed ja saavutatavad määratud ajaperioodi jooksul.

Ajaplaneerimine. Tõeline proff ei saa endale lubada jätta tähtsad tegevused viimasele minutile. Õigel ajaplaneerimisel ei teki stressi ja töökvaliteet on hoopis teistsugune. Vahest muidugi võivad juhtuda ootamatud olukorrad, kuid isegi nendega IT proff õige inimressursi ja kohustuste jaotamisel lahendab olukorda valutumalt ja kiiremini, kui eelnevalt oli kõik järje peal. Töö kuhjumine ei saa olla normiks IT professionaali jaoks.

Muidugi nagu iga proff või muu teine, IT professionaal peab oskama hästi puhata. See on võtmeoskus iga professionaali jaoks, sest vastasel juhul ta ei suuda enam efektiivselt ja kvaliteetselt teha oma tööd. Närvisüsteemi tuleb alati korras hoida ja hollida oma vaimse tervise eest.

Aidata teisi. Üks olulisematest profi omadustest on jagada oma teadmisi teistega. Sellest õpid nii ise proff kui ka õpetatavad. Samuti tuleb aidata kolleege, see aitab teenida autoriteedi kollektiivis ja on suureks plussiks edaspidises karjääri kasvus.

Hoiab ja väärtustab oma mainet. Professionaalne maine on hindamatu kapital, mida on väga kerge kaotada ja nii raske teenida. Seega, tõeline IT proff võiks alati teostada oma lubamisi ja hoida oma sõnadest kinni, see annab talle lisaväärtust nii kolleegide kui ka tööandja silmis.

Arvutid ja paragrahvidː juriidika arvutimaailmas

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamat “The Case for Copyright Reform” on pühendatud autoriõiguste probleemile, nimelt autoriõigusele endale nagu probleemile, mis takistab edasist kultuuri ja tehnoloogiate arengut. Autoriõiguse  instituut on siiani arenenud ainult ühes suunas, mille eesmärk oligi tugevdada ja laiendada monopooliat. Praegusel kujul autoriõigus on kaotanud oma efektiivsust ning looja jaoks suhteliselt kasulikust omadusest muutus see suureks takistuseks kultuuriarengu jaoks üleüldse. Rick Falkvinge ja Christian Engström on oma raamatus pakunud mõned lahendused probleemile. Nende eesmärk pole autoriõigust ära kaotada, vaid lihtsalt natuke kohandada, et see muutuks kaasaegsemaks. Aga vaatame neid pakutavaid lahendusi lähemalt.

1. Moraalsed õigused ei muutu

Selles osas olen raamatu autoritega täiesti nõus. Peab ikkagist au ja kiitust andma neile, kes on hea asja loonud ja oma hinge ja aega teosele pühendanud. Oma asja kangelasi peab tundma ja tunnustama, muidu midagi ei motiveeri lõpuks inimesi teha avastusi, luua uusi lahendusi ja liikuda parema maailma suunas.

2. Piiranguteta mitteäriline jagamine

Kunstlikult loodud enne-interneti-ajastul autoriõiguse kontseptsioon on infoajastul ületamatu takistus kultuuri  ja tehnoloogiate edasiseks arenguks, ning see omakorda aina rohkem muutub probleemide tekkimise põhjuseks paljude viisakate interneti kasutajate jaoks. Mitteärilistes eesmärkides minu arust võib küll faile jagada, ega selles polegi midagi halba. Sellise jagamise tulemusel muutuvadki teosed ja selle autorid populaarseks, ehk selles ka oma võlu olemas. Autorid mainivad oma raamatus, et juriidilise keelu rakendamine mittekommertslike failide vahetusele ilma, et see rikuks inimeste vundamentaalseid õigusi pole võimalik. Tegelikult nii ongi, riik ei saagi sellistes mastaapides jälgida kodanike erasuhtlused, sest see on samamoodi õiguse privaatelule rikkumine. Ja kui üks hetk saavad, siis leidub selle kasutamiseks ka muu eesmärk. Ja selle jagamisega keegi mitte midagi ei saa teha. Kaasaegne seadusandlus autoriõiguse valdkonnas ei soodusta ühiskonna huvide bilanssi tekkimist ja lootusetult jäi juba ammu ajast maha, tehes miljonitest kodanikest potentsiaalseid kuritegijaid. Ja kui asi karmimaks edasi läheb, siis homme nimetataksegi meid, tavalisi kasutajaid, kuritegijateks .

3. Autoriõiguste perioodi lühendamine

Praegused autoriõiguste perioodid 70 aastat peale autori surma on tõepoolest absurdsed. Muidugi looja võib öelda, et äkki tema toodetud asjad on tõesti pikalt jäävad nii populaarseks ja aktuaalseks, et see toob talle ka peale surma 70 aastat meeletult palju raha, kuid autorite pakutud 20 aastat on piisavalt pikk periood, et teenida eluks ajaks ja korjata oma töö vilju ka pärast autoriõiguste kehtimist. Ei ole vajadust maksta kellelegi selle eest, et tehniline progress teeb maailma paremaks. Ning kui tegemist on tõesti väärtuslikku teosega, siis selle avalikku omandisse laskmine tõstab selle väärtust veel rohkem tänu toodud „kasulikkusele“ üldsuse jaoks.

4. Registreerimine 5 aasta pärast

Olen arvamusel, et intellektuaalomandi tuleb kaitsta. Ning raamatu autorite ettepanek seda registreerida 5 aasta pärast on täiesti mõistlik. Kui pead südamelähedast lapsukest ikka veel omaks, ole hea, registreeri, et pärast keegi juhuslikult ei teeniks sinu intellektuaalomandi pealt suurt saaki :D

5. Vaba sampling

See on see koht, kus tõesti toimub looming. Kui on vähegi  võimalus kellegi teost natuke muuta, teha kaasaegsemaks, huvitavamaks jne, siis enamasti inimesed ei jäta seda võimalust kasutamata, eriti kunstis. Tegelikult selleks on ka vaja piisavalt talenti, et vana teos saaks uue nägu, ja muutuks populaarsemaks ja aktuaalsemaks juba uuel ajal. Kui seda keelata, siis sellises ühiskonnas ka sõnavabadus on tühi ja mõttetu, ainuke mis jääb ongi autoriõiguse monopooliat kaelale riputada.

6. DRM-i keelamine

DRM tähendab digitaalõiguste kaitsmist ning seda terminit rakendatakse nende meetodite kirjeldamiseks, mis piiravad tarbijate kasutamis- ja kopeerimisõiguse, isegi kui neil on selleks õigus. Nende kasutamisel pole kasu ega mõtet, kuna suurfirmad  loovad endale ise sobilike digitaalõigusi. Kõiksugu DRM-ide kasutamine ei tohiks olla legaalne, kuna see nõuab kasutajatelt palju pingutusi toodete kasutamisel. Siinkohal võib öelda, et piraatludega tuleb võidelda veidi teistmoodi – pole vaja ju teha piraatide elu keerulisemaks, vaid legaalsete kasutajate elu paremaks, pakkudes kvaliteetsemat toodet kui piraatidel.

Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Virginia Shea netiketi 8. käsk ehk ’Austa teiste inimeste privaatsust’

Selle nädala blogipostitus on pühendatud Virginia Shea 10 käsule ja netiketile. Ülesandeks oli valida ühe käsu, analüüsida seda oma kogemuse pealt ning tuua mõni hea näide omaenda elust.

Minu valikuks osutus kaheksandas käsk ehk ’Austa teiste inimeste privaatsust’ (‘Respect other people's privacy’). Üldreeglina tähendab see, et võõraid kirju ei loeta. Tänapäeval aina rohkem inimesed mõtlevad oma privaatsusele ja turvalisusele ning see on kõige kuumem teema seoses internetiga üleüldse ning selleks on mitu põhjust.

Sotsiaalmeedia arenguga inimestel tekkis võimalus oma mõtteid avaldada, ning see, mida ma pean oluliseks teistega jagada, seda saab lugeda ja vaadata minu Facebooki lehelt. Kahjuks on olnud olukordi, kus inimesed on näiteks minust pilte teinud ja minu tahtmist vastu ja nõusolekuta neid internetti postitanud. Siin olen arvamusel, et mitte kõik info, mida saab võrku panna, on sobilik inimestega jagamiseks. Ja probleem pole nende fotode sisus ning üldiselt pole midagi kriminaalset juhtunud, kuid see tekitas väga halva tunde minus. Selles situatsioonis ei olnud arvestatud just minu soovi ja õigusega privaatsusele. Õnneks see „awkward moment“ oli kiiresti ära lahendatud.

Tegelikult olen päris tihti olnud sellises olukorras, kus näiteks arvutiklassides koolis või raamatukogus ühiskasutatavasse arvutisse sisse logides juhuslikult olen sattunud eelmise kasutaja e-posti, Facebooki või mille iganes välja logimata kontole. Usun, et teistel on seda ka mitmeid kordi elus juhtunud. Tegelikult mul oli palju võimalusi kellegi võõra isiklikes kirjades ja asjades uurimiseks ja kaevamiseks, kuid oma loomulikust intelligentsist olen teiste privaatsusest lugu pidanud ja kohe kontodest välja loginud. Tuleb meelde väide, et „Ära tee teisele seda, mida sa ei taha et sinule tehakse!“, sest ise kasutan arvutit ka suhtlusvahendina ja mul ei tekiks meeldiv tunne, kui keegi loeks minu privaatkirjavahetust. Samas olen kindel, et on inimesi, kes ei jäta sellist võimalust kasutamata ja üritavad saadud infot kuritahtlikult kasutada.

Kokkuvõtteks võin öelda, et kuna internet on praegu meie elu lahutamatu osa, siis peab oskama seal ennast käituda, olla ettevaatlik oma mõtete ja piltide jagamisel ning võimaluselt mitte avaldada enda kohta delikaatseid andmeid, mis võivad kahjustada inimese privaatsust ja turvalisust. Oleks muidugi hea, kui juba koolis selliseid asju õpetataks, sest ka tulevikus neid teadmisi läheb tarvis.

Info- ja võrguühiskond

Arvustus raportile "Challenges of The Global Information Society" (Pekka Himanen, 2004).

Selle nädala ülesandeks oli lugeda läbi Pekka Himaneni 2004. aasta raporti Soome Parlamendile ning kirjutada sellele arvustus, kus pidi analüüsima, mis on tuleviku vaatepunktist artiklis väljapakutust tänapäevaga täppi läinud ja mis mitte.  Selles raportis on käsitletud erinevad (info)ühiskonna puudutavad teemad, mis on vägagi aktuaalsed ja relevantsed ka tänapäeval ning sellest räägin lähemalt.

Selles raportis on välja toodud erinevad väljakutsed, millega võib infoühiskond praegu ja tulevikus kokku puutuda. Väga ilusti on kirjeldatud ka tänapäeva probleemid, millega tuleb rohkem tegeleda infoühiskonna  jätkusuutlikuks arenguks. Vaatamata sellele, et raport oli nii laialdase teema jaoks suhteliselt lühike, seal oli kompaktselt ja sisukalt kirja pandud kõik, mis on inimkonna jaoks oluline ning millele tuleb erilist tähelepanu pöörata. Põhimõtteliselt autor on kirjeldanud ideaalset maailma, kuidas võiks kõik toimida, et kõigile oleks hea elada. Olen selles osas autoriga päri, tõepoolest paremas suunas tuleb liikuda ja areneda ka tänapäeval, kuid kahjuks mitte kõik eesmärgid on nii lihtsalt saavutatavad erinevatel põhjustel.  

Raportis autor rõhutab, et mõiste ”infoühiskond” tähendab eelkõige ”loomingulist ühiskonda”, mis põhineb interaktsioonil ehk suhtlusel, mitte uutel tehnoloogiatel. Nimelt, infoühiskonna punaseks lipuks on innovatsioon, mis aitab meie reaalsuse vankrit eest vedada. Himanen oli kirjutanud kasvavatest maailmatrendidest, mis käivad koos infoühiskonna arenemisega. Need ka tänapäeval on asjakohased, sest igapäevaselt võib kuulda uudistest ja näha tavaelus vaesuse ja migratsiooni, töötuse ja heaolu, tehnoloogiate arengu ja ühiskonna vananemisega seotud probleemidest, mis ei kao ära kuni sellele ei rakendata uut lähenemist ja reaalset tegevust olukorra parendamiseks. Tasub märkida, et selle juures on oluline roll nii riigil, kui ka erasektoril, ning igaühe panus on tähtis terve ühiskonna loomiseks.

Raportis oli väga huvitav võrdlus võimalike infoühiskonna mudelite arengust geograafilisest perspektiivist. Autor toob välja 3 mudelit: Silicon Valley mudel sarnaneb USA ühiskonna mudeliga, kus kõik põhineb kõrgetes hindades, teisisõnu rikastel inimestel on kõik ning vaestel pole mitte midagi, ning üldjuhul ainukeseks võimaluseks ellu jääda on kriminaalne tegevus; Singapuri mudel põhineb maksukonkurentsil, kus võideldakse madalamate maksumäärade üle, selle süsteemiga sarnaneb Hiina; Soome mudel on heaoluühiskonna ja infoühiskonna kombinatsioon. Näiteks Eesti sobib ilusti Soome mudeli kirjelduse alla, kuna praeguseks Eesti on e-riik, kus innovatsioon ja arendus ei ole võõrad sõnad ning inimeste õigused ja heaolu on olulisel kohal. Himanen on kirjeldanud iga mudeli plussid ja miinused, ning järeldas, et kõikide puhul on veel arenguruumi.  

Erilist tunnet mul tekitas peatükk sotsiaalsete arengute võtmekontseptsioonidest. Himaneni sõnul riik ei pea keskenduma majanduse arenguks konkreetsetele valdkondadele, kuid tõi välja kõige tugevamad suunad: kultuuriline sektor (muusika, televisioon, filmid, arvutimängud jne), heaolu sektor (innovatsioonidel põhinev ühiskond, kus  tuleks arendada bio- ja gerontehnoloogiat) ja lisaks ka IT sektor. Oma kogemusele tuginedes saan tõepoolest öelda, et need suunad ongi kõige ”rahatoovamad”, sest näiteks kunstlikult kasvatatud  siseorganite hinnad, Google ja Microsoft, filmide ja jalgpallimängude eelarved, kõik see maksab meeletult palju raha ning lõpuks teenitakse kordades rohkem. Tänapäeva ühiskond on nii kujunenud, et meelelahutus, tervis ja IT lahendused ongi peamisteks prioriteetideks inimese heaolu jaoks. Ehk siinkohal Himaneni ennustused on paika pidanud.

Lisaks Himanen on märkinud, et infoühiskonda iseloomustab loomingulisus kõikides majandussektorites. Olulisele kohale ta on pannud suhtluse loomingulisust, sest suhtlusel põhinev töö suurendab produktiivsust, tõstab töö kvaliteeti, ning kui sellele veel lisada innovatsiooni, siis see muutub võimsaks tööriistaks. Siinjuures on tähtsal kohal töö maksustamine, kuna see toob töösse rohkem loomingut ning motiveerib teha tööd paremini.  Autor pakkus välja huvitavat mõtet selle kohta, et töö tegelikult võiks olla midagi enamat, kui puhas kohustus, selle taga peab olema suur huvi ja kirg. Inimesed, kes teevad oma tööd nautides ja sisemise tahtega, on energilisemad, loomingulisemad, neil on rohkem võimalust realiseerida oma potentsiaali ja suurendada oma produktiivsust.

Raportis oli mainitud ka tööaja paindlikkusest, autori sõnul see tagab paremat mentaalset, sotsiaalset ja füüsilist tervist. Tänapäeval töö tekitab inimestel palju stressi, millega kaasnevad erinevad negatiivsed aspektid, nagu unehäired, süda- ja kõhuhaigused, ärrituvus jne. Lisaks pikad tööpäevad võivad kahju tuua ka sotsiaalsele elule, kui ei leia piisavalt aega oma abikaasa, laste, sõprade ja sportimise jaoks. Tegelikult praegu paindlik tööaeg on ühiskonnas aktsepteeritav praktika ja paljud ettevõtted juba rakendavad sellist töö strateegiat, kuid mitte kõikide töökohtade puhul see on võimalik. Arvutiga töötavatel inimestel on näiteks võimalus teha kaugtööd, samas Eestis ülekoormatud arstid ja ehitajad ei saa endale seda lubada, tihti isegi haigus ei ole vabandus.

Kokkuvõtteks võin öelda, et Himanen päris paljude asjadega läks täppi oma ennustustes. Tema poolt pakutud trendid ka tänapäeval ei kaotanud oma aktuaalsust. Samas artikli analüüsides võib kindlalt väita, et meil on palju arenguruumi, kuhu peab püüdlema. Tähtis on see, et me liigume õiges suunas, kuigi raske ette kujutada, et raportis kirjeldatud maailm kunagi saavutatakse. Päris palju takistusi on ees, mis tunduvad ületamatuteks, ning tohutu palju põhjusi, sealhulgas poliitilised, teaduslikud, tehnoloogilised ja sotsiaalsed, miks ideaalse maailmani on raske jõuda.

Uus meedia

Teatmeteosed vs Wikid

Sellel nädalateemal tahan arutada selle üle, kuidas wikid on mõjutanud teatmeteoseid.

Wikid on väga mugavaks teinud igasuguse informatsiooni kättesaamist internetist, siinkohal eriti rõõmsaks selle asja teevad just info otsimise kiirus ja lihtsus. Oma kogemusest saan väita, et wikid ei saa asendada korraliku ja asjaliku teatmeteost. Wiki lehes olev info saab igaüks ise muuta ja võimalusel täiendada oma pädevuse piires. Peamiselt wikidest saab leida ülevaatliku teavet, mis on hea just üldiseks asja arusaamiseks, kuid spetsiifiliste teadmiste saamiseks wiki üldjuhul ei ole relevantne allikas, ning viitamiseks see ka tihti kõlblik ei ole. Sellisel juhul appi tulevad just teatmeteosed, mille lahti tehes leiad kogu vajalikku teavet ning võid olla üsna kindel, et leitud info on usaldusväärne. Lisaks teatmeteostes on korrektne viitamine allikatele, mida omakorda saab kasutada (teadus)tööde kirjutamisel.

Samas wikid muutuvad aina paremaks, lehed pidevalt täiendatakse, uusi lehte tuleb rohkem juurde. Muidugi wiki kasutamisel suureks eeliseks on ka info kättesaamine erinevates keeltes, kus lehed saab omavahel võrrelda ja leida adekvaatsemat vastust oma küsimusele. Samas spetsiifilise info otsimisega läheb wikis raskeks, kuna sel juhul põhimõtteliselt jäädki otsima ja lõpuks ka ei leia.

Ideaalne oleks, kui sellised targad raamatud saaks ka internetist kätte saada. Praegu see võimalus on küll olemas, aga raamatuid elektroonsel kujul on siiski vähe ning tihti nendele juurdepääs on tasuline. Samas võib osta juurdepääsu, kuid pole mingit garantiid, et raamatust vajalikke asju leiad. Tänapäeval kogu teaduskirjandus on kogunenud erinevates andmebaasides, mis tavainimesele ei ole nii lihtsalt kättesaadavad (neid on ainult suurtes raamatukogudes) ja taskukohased. Ning lõpuks pead minema raamatukokku, mis tegelikult pole kõigile mugav ja võimalik. Põhimõtteliselt see ongi peamine põhjus miks wiki on nii populaarne ja laialdaselt kasutatav ressurss.

Kokkuvõtteks võib öelda, et teatmeteostel ja wikidel on praegu veel omad miinused ja plussid, nad pigem täiendavad teineteist. Igaühel on oma koht ja aktuaalsus sõltuvalt info spetsiifilisusest. Hetkel ma näen, et wiki ei suuda veel korraliku teatmeteost välja tõrjuda ja vääriliselt seda asendada, sest nad on orienteeritud erinevatele lugejaskondadele.